Artur ja Paul ehk Veidi enne maailma loomist

Mehis Heinsaar/Daniil Harms/Lewis Carroll

lavastus ja muusikaline kujundus: Kalev Kudu
kunstnikud: Margus Liivak ja Rasmus Karja (vt ka Jelisaveta Bam, Joogem äädikat, härrased!)
liikumine: Jane Miller
valgus: Martin Meelandi
näitlejad: Henri Hanson, Sven Heiberg, Tairi Leis, Andreas Aimse, Kristjan Kaljund, Anu Viks, Sven Paulus või Auli Auväärt.

Esietendus 14.11.2002 Lutsu Teatrimajas Tartus.

Valgeid laike Maakera pinnal enam pole.
Valgeid laike meie hinge-elus, meie neerupealsetes ja ajukäärudes on aga küll.
Kaasaegne meditsiin ja psühhoanalüüs väidavad, et enamus valgeid laike on ka neis paigus juba avastatud. Aga meid, uudishimulikke ja rahutuid küsijaid, ekslejaid ja maadeavastajaid see ei veena.
Mis toimub tegelikult? Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu läheme? Need on Elavale Inimesele loomuomased küsimused. Teisiti pole see lihtsalt võimalik. Teisiti pole see võimalik ka täna õhtul.
Ja täna õhtul me küsime nõnda: Kas me tunneme härra Pauli? Kas pole ta meile mitte kauge sugulane? Või koguni unenäo-tuttav? Mis toimub meie hinge hämarates soppides sellal, kui istume kontori- või õllelaua taga. Mis varjatud seiklused leiavad aset meie neerupealsetes sellal, kui vaatame koolnukangestunult televiisorit või kui tutvume uusimate teadmistega semiootika või ajaloo vallast? Kes paugutab meis sellal uksi? Sellele küsimusele olemegi täna vastust andma palunud Artur Kuu.

VEIDI ENNE MAAILMA LOOMIST
Alguses ei olnud põrandat ega lage. Polnudki seega midagi, kuni miski end liigutas. See miski mõtles, et tore, kui oleks üks tuba, kus vahel hea viisikest ümiseda. Sirutas end siis nagu jaksas, ja ennäe - ilmuski väike pragu. Nõnda tekkisid põrand ja lagi. Surus siis veel natuke, kuni ilmusid ka neli seina. Seejärel proovis miski pisut vilistada, aga midagi ei tulnud välja. Polnud, kust tulla. Siis see miski näpistas end tsipa ja seisis veidi unesegase mehena keset tuba. "Nii-nii," lausus unesegane mees ja hakkas ümisema kolme äraolevat viisikest. Neist kolmest viisikesest sündisid kärbsesitane peegel, riidekapp ning ilma põhjata tool. "Tere, mina olen härra Paul," ütles mees peegelpildile ja kergitas kübarat. Võttis siis riidekapist kevadmantli ja portfelli ning väljus hajameelselt ei-tea-kuhu.

VEIDI PEALE MAAILMA LÕPPU
Kui kõik teised on läinud sinna, kuhu vaja, on härra Paul ikka veel siin. Õigemini on siin ta king, suu ja pahem silm. Suu ümiseb mingit viit ja mõtiskleb, et mida kõike uus päev endaga ühes võib tuua. Pahem silm jälgib sel ajal ümbrust. Aga et ümbrust pole, siis jääb ta silmitsema kinga. Aga kinga ei ole. "Polegi kinga," mõtiskleb silm. Siis ajab suu end prunti ja silm küünitab kohe vaatama, kas vuntsid suu kohal on alles. On alles küll, aga pole enam silma, millega vaadata. "Paljugi mis pole!" leiavad vuntsid. Siis pole enam midagi.



Artiklit saab lugeda siit!