ÜLIÕPILASTEATER KUI MÄSS

Riigiteater, mis on väga hästi rahastatud ja enesenäitamisele ning konkurentsile orienteeritud, on prostituut. Ta peab iga hinna eest end müüma, ta peab olema söödav/isuäratav, värviline, kliendikeskne – aga et kliendi maitse on juba rikutud televisiooni, kino ja interneti tõttu, siis võime oletada, milliseid lavastusi kliendikeskne teater näitab. Ta üritab olla kõigile meelepärane – taoline teater on muutunud suureks supermarketiks. Ka keerulised autorid ning teemad tuleb söödavaks mugandada. Kahju on headest näitlejatest, kes sellises soustis mädanevad, ja lavastajatest, kes korrumpeeruvad teatri juhtkonna ja sponsorite haardes.

ON VAJA UUT TEATRIT!!! TEATER PEAB TAAS ELAVAKS SAAMA!

Järgnev ettekanne pole akadeemiline, pigem on see elava, või kui soovite, ideaalse teatri manifest, mis võib ja peaks teoks saama just piiratud vahenditega üliõpilasteatris. Üliõpilasteater võikski olla elusa, ideaalse teatri võrdkujuks!

Minu ettekanne on kahes osas: esimeses osas räägin elavast teatrist ja teises osas räägivad tudengitest näitlejad oma osalemisest Tartu Üliõpilasteatris.

I OSA

Kui jätame kõrvale sündmuse poliitilise aspekti ja vaatleme seda kui omamoodi kultuurilist akti, kui teatrit teatris, kui sürrealistliku akti, siis katkestasid ju tšetšeeni võitlejad Moskvas ülimenuka muusikali „Nord-Ost” (ilmselt poleks muusikal katkenud kellegi tulihingelise sõnavõtust, tänapäeval on pomm ikka tugevam argument). On tunne, et teinekord tuleb meil vaatajatena sama radikaalselt käituda – aitab meie petmisest, võltstunnetest ja -pisaratest, minu kui vaatajaga manipuleerimisest, minu aja ja raha kulutamisest – tuleb reageerida ja otsustavalt.

Elav teater tähendab elavaid näitlejaid, elavat ideed, tegijate sisemist põlemist; enne olgu tegijatel idee (mis ja milleks?), alles pärast seda on oluline küsida raha selle teostamiseks. Selle viimasega tuleb väikeses teatris kindlasti tegeleda, aga sellega ei tohiks üle pingutada, et see ei varjutaks teatri loomingulisi ülesandeid. Pole vaja itaalia tüüpi lava või kalleid dekoratsioone, hea teater mängib korteris, kuuris, garaažis, angaaris või tänaval ning kasutab olemasolevat ruumi kui dekoratsiooni.

Hullust! Hullust! Hullust! Julgeda olla hull ning põlata autoriteete, eeskujusid, nii praktilises kui ka teoreetilises teatrimaailmas – raamatute järgi elavat teatrit ei tee! Käidud rajal rohi ei kasva! Jääge oma juurde, jääge kõige (raha, karjäär jms) kiuste iseendaks – olge vabad. Tsiteerin vene rockgrupi Kino solisti Viktor Tsoi sõnu: „...tahaksin jääda sinuga, aga täht kutsub mind teele, veregrupp on mul teine, veri kutsub...” Olgugi see vahel võitlus tuuleveskitega (globaalne maailm astub paratamatult ka teatriuksest sisse), aga vähemalt te teate, et ei ole prostitueerinud. Uskuge mind, olles vaataja suhtes ausad, tullakse teie maailmaga kaasa!

Lavastada tuleb siis, kui vägi peale tuleb, kui teisiti ei saa, kui maailmal sinu lavastust vaja on, kui maailm sellest natukenegi paremaks saab; väike teater peab riskima – valima tundmatuid noori autoreid, katsetama uute vormidega. Ei tohi karta tumedust, pessimismi, kui materjal seda nõuab. ELUSAS TEATRIS ON KÕIK VÕIMALIK – SAAB TEHA KÕIKE. Ka tuntud, nimega autoreid, aga uues võtmes.

Elav teater on näitlejakeskne teater – et teemad, materjalid, mida lavastaja pakub (või näitlejad rühmatöös avastavad) võimaldaksid näitlejal areneda, mis vaimustaksid või ärritaksid teda. Töös olev materjal peaks näitlejat nii palju intrigeerima, et ta hoiaks oma töövahendid – hääle, keha ja meele – korras. Kui kurb on mandunud teatri täissöönud, laisku näitlejaid vaadata – seda enam, kui ta on nn staar - ta lihtsalt tuleb, istub ja räägib moonutatud häälega millestki. Üliõpilasteatris pole staare, tegeletakse asjaga mitte palganumbri nimel, vaid vaimustusest, loodetavasti pole tudengiteatris ka nn ampluaamängijaid, sest töötab teater projektipõhiselt, kus kaadrivoolavus on suur.

On noori näitlejaid, kelle areng katkeb kohe pärast teatrikooli lõpetamist. Kurb, et tänapäeva klassikalistes teatrikoolides õpetatakse teesklemist, ja et noor lõpetanu kohe pärast kooli muutub liinitööliseks, flirdib vaataja või lavastajaga, on arg, pugeja ning välistab juba eos uue idee rolliteostusest. Paljud näitlejad istuvad ühe ampluaa otsas ja olesklevad staariseisuses (ka väikses Eestis on omad kultusnäitlejad) – igakuine elamise raha on niimoodi garanteeritud; aga Eestis on ka näitlejaid, kes omavad eralennukit ja mitut autot – imestasin 1989. aastal väga (olin just äsja draamastuudio lõpetanud ja miinumumpalgal meie endi asutatud Lasteteatris), kui nägin, et riigiteatrisse tööle tulnud noored näitlejad sõidavad kohale uue autoga – see viis mind mõttele, et näitlejatehnika on õpitav ja igasugustes teatrivälistes tegemistes (meelelahutus, reklaam jms) rakendatav, aga vaimsus/vaimustus mitte; üliõpilasteater aga peaks hoidma, arendama ja kaitsma noore näitleja vaimsust ja vaimustust teatrit teha.

Teatrisse tuleb tagasi tuua Teater, rohkem füüsilist teatrit – see tähendab ka tekstile/kõnele füüsilist lähenemist; tean, et Moskva režissöör A. Vassiljev tegeleb sellega. Las kino kasutab omi vahendeid, ooper, maalikunst ja muusikal omi – teater võib ka neid vahendeid kasutada, aga targasti, ärgu kummardagu nende ees, ärgu lasku neist end mõjutada. Hea teater pöördugu tagasi oma juurte/lätete juurde – Dionysose enda poole pöördugu, müsteeriumite, müütide juurde. Etenduse sündmused ja tegelaskujud peavad vaatajat füüsiliselt puudutama, ta peab neist reaalselt osa saama.

Elav Teater on demokraatlik, vaatajale ka kehaliselt võimalikult lähedal (blackbox-tüüpi teatrid on ses suhtes parimad, aga iga ruumi on mõeldav kohendada teatritegemiseks, st Elav Teater peab olema mobiilne, paindlik, võimeline mängima kõikjal, ka taevas). Piletihinnad olgu paindlikud ja võimalikult madalad. Arenevad, mõtlevad ning õppivad inimesed ei ole eriti rikkad ja väikekodanlus ei tule head teatrit vaatama niikuinii: las kulutavad muusikalidele raha edasi.

Elav Teater on ärevus, äratamine, mäss, revolutsioon. Üliõpilasteater võiks ja peaks mässu eesotsas olema! Samal ajal on Elav Teater ka ilmutus (from revolution to revalation, nagu Pet Shop Boys laulab) – äratamine, aga mitte kuhugi järjekordsesse (religioossesse) süsteemi. Hea lavastus peaks kutsuma rännakule, uutele avastustele, oma tegeliku mina avastamisele; see on kutse vabadusse, teater sünnitagu vaatajais uusi ideid, mitte ärgu kinnitagu niigi teadaolevat. Kodanlikust heaolulisest äraolekust peaks asi olema kaugel. Teater pole kutsutud meelt lahutama, vaid meelt ühendama olulisimate saladuste ümber – „mina”, „maailm”, „aeg”, „jumalad”, „surm”, „sünd”.

Tegijad! Ärge istuge oma mõtete paistel ja soojendage ennast, jah, vaadelge neid tühiolekus ja loobuge neist, kui nad juba sündimise hetkel on surnud – olge avatud ja vabad, et uued ideed, lahendused, mõtted leiaksid teist väljapääsu.

Kui ideaalne teater on valmis, tuleb ta vastu ruttu mässu tõsta, see teater otsekohe lammutada, ja varemetele, jah, ka vundamendile, kui võimalik, ehitada uus!!

II OSA. TÜTi tudengite mõtteid näitlejaks olemisest

Mulle tähendab üliõpilasteatris näitlejaks olemine eelkõige võimalust mängida ja laval olla. Olles üliõpilasteatris, ei pea ma oma elu siduma riigiteatriga, aga mul on võimalus etendustes osaleda, ilma et ma muutuks prostituudiks. Üliõpilasteatri laval räägin ma inimestega otse, ma olen anonüümne, mul puudub kuulsus ja nimi, mis publikut võiks meelitada. Asjad on natuke ausamad. Vähe on etendusi, mis tehakse raha pärast, palju on etendusi, mida riigiteater ei julge teha. Tudengiteatri näitlejana tahan ma pakkuda alternatiivi koolitatud ja kohitsetud lavajõududele, kellel võib küll olla hea tehnika, aga kes hakkavad manduma ja oma entusiasmi ja nooruslikku sära kaotama.
Kertu, maalikunst

Et olen õppinud teatriteadust eelkõige teoreetilisel tasandil, siis annab osalemine üliõpilasteatris praktilisi enesetäiendusvõimalusi ja mis veel tähtsam, oma teoreetiliste teadmiste baasi kriitilise vaatluse alla seadmise võimalust tegelikus teatriprotsessis. Eelkõige olen olnud huvitatud just lavastuste valmimisprotsessist või nende käigust, modifikatsioonidest nende eluaja jooksul sõltuvalt erinevatest asjaoludest, mis seda tinginud on (uus mängukoht, näitlejate vahetumine jne). Võrreldes harrastustruppidega on Tartu Üliõpilasteatril see eelis, et siin töötab professionaalne lavastaja. Samas olen alati nii lavastaja tegevust kui ka lavastuse valmimist ja näitlejaid püüdnud kriitiliselt vaadelda. Kindlasti teeb igaüks vigu ja puhtalt ülevõtmine pole õppimine, mida kellelegi soovitada.

Üliõpilasteatris osalemine ongi minu jaoks pigem töö kui harrastus, eelkõige enesetäiendamiskoht. Üks põhjus, miks mängida tudengiteatris (või üldse teatri puhul oluline aspekt), on püüe saavutada teatavat distsipliini, eelkõige enesedistsipliini. Individuaalsust oskab igaüks rõhutada, ent teatri puhul toob hunnik individuaalsusi kaasa kaose, hoolimata sellest, kui andekas keegi on. Just see õrn teineteisest sõltumise fenomen ongi asjaolu, mis mind teatri puhul paelub.
Enor, filosoofia

Teatrisse kuulumise puhul on ilmselt tähtsaim mängimine etendustes. Tekstid, mille kallal töötame, on olnud huvitavad, rasked ja mitmekülgsed, sellised, mis lähevad hinge ja võivad haiget teha. Mulle on see andnud suurepärase võimaluse tutvuda erakordsete autoritega nagu Kane, Harms jt. Rolli sisseelamine nõuab tavaliselt suurt tööd, mõistmaks keerulist tegelaskuju ning autori ja lavastaja taotlusi. Vahel tunned, et laval kedagi teist mängides õpid ka iseennast paremini tundma. Üliõpilasteater on olnud koht mõtlemiseks, süvenemiseks, keskendumiseks.

Lisaks etendustes mängimisele annab teater uusi ja häid sõpru. Eriti hästi õpid inimesi tundma pidudel ja festivalidel. Festivalidel osalemine on mulle väga palju tähendanud. Lisaks reisimisvõimalusele näed teiste riikide teatreid, tekib võrdlusmoment ja taaskord õpid midagi uut ka iseenda kohta.
Anne, rootsi keel ja kirjandus

Kahtelemata on üks aspekte tasakaal. Õpin ülikoolis geoloogiat, st hulgaliselt keemilisi, matemaatilisi ja füüsikalisi valemeid. On kerge selles küllaltki ratsionaalses maailmas ära unustada, et kuskil on olemas ka luule. Siinkohal tuleb appi Üliõpilasteater.

Teiseks - kui palju olen ma kolme aasta jooksul, mil ma olen Üliõpilasteatris mänginud, teada saanud enda ja teiste inimeste kohta. Tohutud teadmised maailma funktsioneerimisest ja sellest, et inimene on üks keerulisemaid ja samas ka huvitavamaid uurimisobjekte üldse. Olen läbi mitme lavastuse omaenda isiklikke probleeme ja minevikuhirme läbi mõelnud ja nüüd võin juba öelda, et lahendused neile ei ole enam kaugel.

Minu jaoks on oluline ka seltskond. Hea on teada, et kuskil on grupp inimesi, kes toimivad veidi teisiti kui ülejäänud maailm, võiks lausa öelda, et nad on reaalsusest väljaspool. Ja ma võin sinna alati minna ja siis olen ka mina osa sellest suurest perekonnast. Ma armastan neid kõiki, kuigi mõned meist on ikka päris imelikud.
Martin, geoloogia

Autor: Kalev Kudu, TÜTi kunstiline juht
Ettekanne Urbinos, Ülemaailmsel Üliõpilasteatrite 6. Maailmakongressil 21.-26.07.2006